Just a little late

Ma kirjutan praegu ainult B tungival soovil, sest terve mu keha ootab hetke, millal ma vajutan publish et seejärel saaks magusasse unne vajuda. Jup,ma olen lihtsalt ülivässu.

B ei käinud täna koolis, tänu millele mu koolipäev oli tunduvalt igavam. Ma ei suuda sellest midagi meenutadagi, peale selle, et täna oli hea söök ja et mul käis killiv uni koguaeg kannul. See mitte millegi meenumine on ilmselgelt mu siiani kestva unisuse süü. Täna jälle peale kooli ei maganud, mis ei ole enam üldse minulik. Tavaliselt kasutan ma iga vaba hetke magamiseks. Täna kulus see vaba hetk sarnaselt eilsele, Erle blogi lugemisele. Kes nagu te teate on vahetusõpilane Ameerikas. Nüüd kogu seda lugu lugedes olen ma kindel, et tahan ise ka kunagi vahetusõpilaseks minna, ma mõtlesin Inglismaa või Ameerika peale või siis hoopis kuhugi, kus päike oleks kõrvetavalt kuum ja termomeetrinäit ulatuks vähemalt +30'ni. Aga see on hetkel kõigest soov.

Õhtu teiseks kaaslaseks on mul olnud armastatud vene keel - 20 lauset pähe. Seepärast ma täna ka fotoringi ei jõudnud. Ma olen srsly terve õhtu neid emmega koos õppinud, aga need lihtsalt ei jää mulle pähe. Ma usun, et suur roll on selles taaskord mu väsimusel. Aga vene sõnad jäävad mulle suuliselt üldse raskesti meelde. Nii haige kui see ka poleks on minu jaoks kergem teha kirjaliku tööd kui suuliselt vastata, aga seda ainult vene keeles. Ma olen üsna veendunud, et homme olen mida üks nendest kes tahvli ette mökitama peab minema. Eks proovin üle elada. Õnneks on vene viimane, marsin terve päev koolis vihik käes ringi, ehk suudan veel imet teha.