Armujook.

Ma lugesin hetk tagasi ühest blogist asja, mis tegi nii kuradima haiget ja ma ei suuda enam nutmist lõpetada. Mul ei ole sõnu, kui valelikud võivad inimesed olla, aitähh teile !

Eilsest. Käisin Tallinnas nagu te teate, Annabeli sünnipäeval. Hommikul 8.53 läks buss Mäost. Remo tuli bussijaama vastu ja selleks ajaks kui me tema juurde jõudsime ma oma jalgu enam ei tundnud. Killivad külmakraadid olid väljas ja mu saapad polnud ka päris sellisele ilmale kohased. Igatahes sealt läksime kohe edasi Tantsupööningule, koht, kus Annabeli sünnipäev toimus. Pisikestel viis baleriin seal balletitunni läbi. Tantsisime Lisbethiga ka kaasa ja ausalt, see on kõige kohutavam asi, mis ma kunagi teinud olen. Ma olen kergelt õnnelik, et ma ei läinud balletikooli kui võimalus oli. Ülejäänud aja passisime Remoga arvutis.

Pool kaks hakkasime tagasi lastekodusse(see on kõigest tänava nimi) minema. Mu jalad said jälle külma tunda. Remo juures ainult rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Lõpuks avastasime et ma olen bussist, millega ma alguses plaanisin minna, maha jäämas. Järgmine buss läks 16.15. Me jõudsime bussijaama 16.17, ilmselgelt liiga hilja, niiet ma jäin sellest ka maha. Lõpuks sain 17.10 bussiga. Bussis mu taga oli mees, kes rääkis koguaeg telefoniga, lõpetas ühe kõne ära ja helistas kohe uuele. Ja nii terve aeg Tallinnast Arduni. Ja ta rääkis ikka nii, er terve buss kuulis.

Kodus vahetasin riided ja tõmbasin kohe välja. 10 minutit oli kõik tore, siis läksid ära Andu ja Esko, siis Mällu ja Teelia ja siis Janeli ja B läksid jalutama. Niiet ma jäin Matu ja Jannuga. Hästi lõbus eks. Läksime Matu juurde, kus Jannu sogas mulle oma armujoogist. Passisime seal nii kaua kuni Andra Karinult Jaani jõudis. Saime tema ja Mannaga kokku. Siis ka niisama tiirutasime alevi vahel. Niiet kokkuvõttes oli mu neljapäeva õhtu täiesti pointless.

Täna õhtul on vanaisa sünnipäev, teeme emmega talle mingi tordi või koogi, me ei suuda otsutada.

Mul on neljapäevast paljupalju pilte ka, kunagi näete neid ehk.

Ma tean, et täiesti mõttetu sissekanne, kuid mul pole hetkel tuju kirjutada. Ja asjadest, millest mul oleks tuju kirjutada, ei saaks ma lihtsalt siia kirjutada.

Anna andeks Remo, aga ma pean selle siia kirjutama. Remo pani hästi käna, kui me bussijaama poole jooksime ja esimene asi mis ta ütles oli : JA ET MA SU BLOGIST SEDA PÄRAST EI SAAKS LUGEDA ! Ma lihtsalt naersin sellepeale nii et tänav kajas.