Ma sain eile jälle positiivset vastukaja oma blogi kohta ja see motiveeribki mind kirjutama ka siis kui mul endal üldse tuju ei ole, nt nagu praegu.
Täna hommikul silmi avades oli esimene mõte: kas ma pean täna tõesti kooli minema? Need 4 päeva, mis ma kodus olen olnud, tekitasid juba kerge vaheaja tunde. Ma ei hakanud emhi lehte lahti ka tegema, sest ma teadsin et seal ilutsevad kraadid, mis lubaksid mul koju jääda. Aga ma olin endale eelmisel õhtul lubanud, et homme kobin kooli janoh, mingigi lubadus mida ma suutsin pidada.
Terve päev oli mul kohutav uni. Matas sai jälle naerdes kõhulihaseid treenida. Õpetaja käskis mul homsest hakata paar pink tagapool istuma, sest mina segan B'd rohkem kui tema mind. Kui ta sellega loodab, et me vait oleme siis palju õnne ! :D:D
Koolis oli söögiks makaronid, mida mingil mulle arusaamatul põhjusel kõik armastavad.
Koju tulles olin ma ropult vässukas, tõmbasin jälle sliipi. 17.00 äratuse panin kinni ja magasin 18.30. Sõin emme tehtud kartulisalatid, mis on üks parimatest maailmas ja vaatasin ringvaadet. See on mu lemmiksaadetelisti jõudnud. Täna kui sellest Haapsalu põlengust rääkis tulid pisarad kergelt silma, lihtsalt niinii kahju on nendest lastest, kes surma said. Ma just hetk tagasi annetasin ka, selle sms'iga. Märksõnaks kodu, numbrile 15151 .
Sain täna postiga kutse Annabeli sünnipäevale 24. veebruaril. Niiet 23. õhtu plaanid jooksid minu jaoks metsa, aga sellel ongi omad plussid, mis kindlast on suuremad kui miinused. Ainult et ma ei suuda seda endale päriselt selgeks teha. A noh, oma väikse sugulase jaoks võib ju seda teha. Vaatan praegu bussiaegu, pean Mäost minema HOMMIKUL niiet mingi 10.00 linna jõuaksin. Uhh, edu mulle nii varase ärkamisega.
emme : VAATA VAATA SÜDAMED !
No comments:
Post a Comment