Elu on rutiin. Kõik vead korduvad. Igakord on valus.

Niiniinii vastik oli hommikul oma sooja teki alt välja tulla. Ma ei kujuta ette kuidas ma need 8 nädalat veel vastu pean, tõsine koblakas ees..

Koolis ei suutnud asbul õppimisele keskenduda, mõtted olid alati kuskil eemal.

Täna andis matat Ludvig, (kirjutataksenii ?:P) igatahes, ta on super õpetaja. "Ärge kartke, ega ma teid veel täna sõimama ei hakka." parimad esimesed lohutussõnad. Ja tunnis oli vaikus, mis meie klassi puhul on ebatavaline. Eriti veel see, et mina suutsin vait olla.

Töpas kudusin Janeli & B kindaid, ise ka ei usu, et nii lahke võin olla.

Aja asemel oli Lota, see oli ka imekombel mõttetu, tavaliselt üks ägedamaid tunde.

Koor jäi jälle ära, jeeesh. Tulin poistega koju, ma naersin nagu tõbine neil kõrval koguaeg. Aga minupuhul oleks vist imelikum ka kui ma ei naeraks. Karukäpikud - sõna mis suudab mu vist alati naerma ajada. Ma pidin turvavöö nalja vähemalt 3 korda rääkima, sest ma naersin nii hullusti, et ei saanud sõnu korralikult suust välja.

Kodus tõmbasin kohe sliipi. Fotoringi suutsin ka sisse magada, suht tore.

Ennem üritasin venet õppida, aga see ajab mu nii lootusetult närvi, et ma viskasin õpiku heaga sahtlisse tagasi.